Kumb oli enne – teooria või praktika? Tööandjad soovivad töötajaid, kellel on praktiline kogemus. Töövõtjad soovivad läbi töötamise omandada praktilisi kogemusi. Selline nokk-kinni-saba-lahti olukord on väga tuttav olukord, mis on kestnud pikemat aega.
Oma programmeerimisteekonna alguses arvasin, et tarkvaraarendajaks õppides ei pea hea ja tasuva töökoha saamiseks enam oma nahast välja pugema. Olin kuulnud, et programmeerijatest on nii suur puudus, et õppijad värvatakse tööle otse nn koolipingist.
Nüüd, 3 aastat hiljem, on olukord hoopis teine. Vahepeal on paljudest inimestest käinud üle IT-valdkonna karjääripöörde laine ning tööturul on hulganisti noorem-tarkvaraarendajaid. Eriti atraktiivne on see olnud paljudele naistele, kellele meeldiks arvutis teha kaugtööd, mis võimaldaks pere- ja tööelu väljakutseid paindlikumalt kombineerida.
Laste sünnipäevadel kohtudes arutavad emad nüüd teemadel, kes on juba IT-karjääripöörde ette võtnud ja kes veel mitte, aga tahaks, ning kas keegi on juba haljale oksale saanud ja leidnud ootustele vastava töökoha jõukohaste tööülesannetega. Tegelikkuses pole paljud isegi praktikakohta leidnud ning koondamislainetes püüavad vee peal püsida ka kogenud spetsialistid. Youtube kihab temaatilistest videotest, mis tõestab, et see probleem on globaalne ning pole üksnes Eestis teemaks.
Niisiis, turul on palju tarkvaraarendajaid ning kui nad legaalsele tööle ei saa, on oht, et nende oskuste vastu hakkab rohkem huvi tundma seltskond, kes meile igapäevaselt küberturbealaseid väljakutseid ette söödab. See tekitab ettevõtetele ja ühiskonnale veel omakorda väljaminekuid juurde. Leian, et ettevõtetel on sotsiaalne vastutus võimaldada tööd inimestele, kes on perede ja töö kõrvalt oma energiat ja aega uue eriala omandamisele kulutanud. Vastutus vastutuseks, kuid praeguses turuolukorras siiski ei tasu loota, et üsna kallis tööjõud endale rakenduse leiab ja olukord laheneb.
Tööle kandideerimiseks teevad paljud masspostitamisi – saadavad sadu elulookirjeldusi ja motivatsioonikirju. Kuigi AI abil saab dokumente töökohtade kirjeldustele sobivamaks mudida, kulutab see ikkagi palju väärtuslikku aega ning tulemuseks on ikkagi midagi sellist: kaalusime hoolikalt, kuid ei kutsu teid isegi vestlusele ja hoidke meie tööpakkumistel tulevikus silma peal.
Aiman, et kuna seni on IT-valdkond olnud üsna meestekeskne, eelistatakse ka tööle kandideerijate seas endiselt mehi, sest mida need naised ikka teavad??? Kes kinnitab, kes pöörab ümber?
Kuidas siis jääb? Kas on vaja nahast välja pugeda või mitte?
Praegusel ajal soovitatakse arendajana töö (või praktika) leidmiseks lisaks masspostitamisele panustada portfoolio ehitamisse ning teha isiklikke projekte, osaleda vabatahtlikuna eri projektides ja häkatonides, tutvuste saamiseks osaleda üritustel, arendada endale LinkedInis persoonibränd. Ärme unusta, et sellele eelneb ka aeganõudev õppimine. Kuigi reklaam lubab, siis 8 nädalaga tegelikult arendajaks ei saa!
Kui see pole nahast välja pugemine, siis mis on? Ühe töökoha saamiseks nii palju vaeva näha ja ressursse kulutada, tundub väga suur amps. Hiljem võib selguda, et see töö või ettevõte ei sobigi.
Mina otsustasin masspostitamisest loobuda ning keskenduda ühele oma kauaaegsele unistusele – luua ise rakendus päris elu jaoks, mis ei jääks sahtlisse ega depository’sse seisma. Selle käigus saan endaga harjutada nii tootearendamist, projektijuhtimist, testimist, kujundamist, turundamist kui ka finantsplaneerimist. Lisaks saan tohutus koguses kirjutada koodi ja olla korraga nii front-end, back-end arendaja, UI/UX arendaja, devops insener, küberturbe spetsialist. Keegi peale minu enda ei saa mind takistada ja minu võimetes kahelda. Kes teab, kas ma pärast seda enam vajangi töökohta.
Lisa kommentaar